energiamajanduses

Energiamajanduses on majandusvaldkond, mis tegeleb energia tootmise, jaotamise ja tarbimise korralduse ning sellega seotud poliitika ja regulatsioonidega. See hõlmab nii fossiilseid kui ka taastuvaid energiaallikaid ning nende tootmise, transportimise, jaotamise ja lõppkasutusega seotud küsimusi.

Majanduslikult koosneb energiamajandus järgmistest osadest: tooraineallikate (nafta, gaas, kivisüsi) tootmine; energiaks teisendamise ja salvestamise tehnoloogiatest (elektrienergia, soojus, vedelkütused); jaotussüsteemidest (elektrivõrk, soojusvõrk) ja lõppkasutajatest (tööstus, transport, kodumajapidamised). Energiamajanduse toimimist tagavad energiamüügi turud, millel on konkurents ja pikaajalised lepingud, ning regulatsioonid, mis tagavad ohutuse, keskkonnahoiu ja tarbija kaitse.

Taastuvad energiaallikad ja tehnoloogiline areng on energiamajanduse keskne suund. Taastuvad allikad (tuul, päike) suurendavad nende osakaalu, samas arendatakse energiasalvestust, elektrifikatsiooni ning energiatõhusust ja digitaalseid võrgulahendusi. Võrgud, tarbijaid kaasavad mehhanismid ja uued äri-mudelid muutuvad järjest olulisemaks.

Poliitika ja reguleerimine määravad energiamajanduse toimimise raami. Riiklikud asutused ning Euroopa Liit seadusest ja standardidest annavad suunad, hinnakujunduse reeglid, toetused ja investeerimiskriteeriumid. Eesti ning teised liikmesriigid töötavad ühiselt siseturu arendamise, energiajulgeoleku ning kliimamuutuste leevendamise nimel.