Radioaktiivse

Radioaktiivsus on ainete omadus, mille tuum on ebastabiilne ja laguneb, eraldades ioniseerivaid kiirgusi. Ebastabiilsus on tavaline radioaktiivsetel isotoopidel ning lagunemine võib toimuda alfa-, beeta- või gamma-lagunemise teel ning mõnikord kaasneb neutronikiirgus. Lagunemisaegadearv koosneb poolväärtusaegadest: ajaühikud, mille jooksul laguneb poole tuumadest. Eri isotoobid võivad laguneda erinevate mehhanismidega ja seetõttu eraldub erinev kiirgus.

Kiirgus jaguneb peamiselt:

- Alfa-kiirgus: alfaosakesed (kahe protoni ja kahe neutroni komplekt); tavaliselt peatub nahas või ulatuslikus materjalis, kuid sissehingatuna või sügavalt sisenedes võib tekitada kahju.

- Beeta-kiirgus: beetaosakesed (elektronid või positronid); võib läbida kudet, kuid enamasti vajab täiendavat kaitset.

- Gamma-kiirgus: elektromagnetiline kiirgus; tungib materjalide läbi ja nõuab raskeid kilde.

- Neutronkiirgus: neutriinide sarnane osakekiirgus, mida kasutatakse peamiselt tuumareaktorites ja teatud radioloogilistes protsessides.

Allikad: looduslikud (radon, uraan, toruühendid) ning inimtekkelised (tuumareaktorid, radioloogilised allikad ja radiofarmatseutilised aineid). Mõjutavad elukeskkonda ja tervist nii otse kui ka läbi saaste või meditsiiniliste rakenduste.

Mõõtmine ja ohutus: aktiivsust mõõdetakse bequerellides (Bq); kiirgusdoosi mõõdetakse greydes (Gy) ja ekvivalentsed doosi (sievert, Sv). Ohutuse põhimõtted keskenduvad kaugusele, ajale ja kiirgusjuhistele ning hõlmavad kaitsepehmendusi, sädeme- ja kokkupuute piiranguid. Rahvusvahelisi juhiseid koostavad IAEA ja WHO ning riiklikud tervishoiu- ja tuumakeskused.

Rakendused ja ajalugu: radioaktiivsete omaduste avastused aitasid kaasa meditsiinilisele pildistamisele ja radioteraapiale, tööstuslikule radiograafiale ning uurimistöödele. Ajalugu hõlmab Henri Becquereli ja Marie Skłodowska-Curie avastusi 1896. aastast ning arenguid, mis on kujundanud kaasaegset radiatsioonikaitset.