radiatsioonikaitse

Radiatsioonikaitse on teadus ja praktika, mille eesmärk on vähendada kiirguse põhjustatud kahjusid inimeste tervisele ja keskkonnale. See hõlmab ioniseeriva kiirguse (alfa, beta, gamma, X-kiirgus, neutronid) ning mitteioniseeriva kiirguse hindamist, riskide juhtimist ja ohutuse tagamist erinevates valdkondades, nagu meditsiin, tööstus ja keskkond.

Peamised printsiibid on põhjendatus (kasulikkus peab ületama riski), optimeerimine ehk ALARA ning annuse piirnormide järgimine. Neid soovitusi järgitakse Rahvusvahelise kiirguskaitsekomisjoni (ICRP) ja IAEA poolt, ning nende raames rakendatakse Euratomiga seotud Euroopa Liidu direktiive.

Kaitsemeetmed jagunevad insener-tehnilistesse ning administratiivsetesse ja isiklike kaitsevahendite kasutusse. Eesmärk on vähendada kiirgusdoosi, mida inimene saab, ning kasutada ohutust tagavaid töötingimusi. Olulised praktikad on suurendada kaugust kiirgusallikast, vähendada tööaega kiirguses, kasutada sobivaid barjääre ning rakendada töökorralduslikke ja tehnilisi lahendusi. Doosi jälgimine dosimeetriga ning regulaarsed kontrollid tagavad pideva ohutuse.

Rakendused hõlmavad meditsiinilist radioloogiat ja radioteraapiat, tööstuslikku radiograafiat, tuumaenergiasüsteeme ning teaduslikke uuringuid. Kiirgus annab kasu, kuid nõuab hoolikat ohutust ja riskide haldamist.

Riiklikud ja rahvusvahelised raamistikud suunavad kiirguskaitse aluseid. Eestis rakendatakse neid seaduste ja juhiste ning Euroopa Liidu Euratom’i reeglite kaudu.

Hädaolukordades on oluline valmisolek, kiirgusõnnetuste ennetus, dekontaminatsioon ja teavitamine ning koolitus, et vähendada kahjusid ja taastada ohutu keskkond. Kokkuvõttes püüab radiatsioonikaitse vähendada dooside taset ning võimaldada kiirgusallikate turvalist kasutamist.