kiirguskaitse

Kiirguskaitse on kiirguse kahjulike mõjude ennetamise ja kontrolli valdkond, mille eesmärk on kaitsta inimesi ja keskkonda ioniseeriva kiirguse eest. See hõlmab riskide hindamist, tehniliste ja administratiivsete meetmete rakendamist ning järelevalvet. Kiirguskaitse põhieesmärk on võimaldada kiirguse kasutamist ohutult, seaduslikult ja vastutustundlikult.

Põhiprintsiibid on ALARA ehk nii madal kui mõistlikult saavutatav, dosepiirangute järgimine ning pidev kiirguse seire ja dokumentatsioon. Ohutuse tagamiseks rakendatakse tehnilisi lahendusi (varjestus, suurenenud distants, kaitsevahendid), korralduslikke meetmeid (tööde planeerimine ja piirangud) ning töötajatele suunatud koolitust. Tähtsal kohal on ka kiirgusohu teavitus ja kultuur, mis soodustab õigeaegset riskide märkimist ja ennetust.

Regulatsioon ja rakendamine: riiklikud kiirguskaitse nõuded ja järelevalve sünnivad Euroopa Liidu direktiivide ja ICRP soovituste järgimisest. Töötajate ja meditsiiniliste rakenduste puhul on oluline riskide hindamine, dozimetriline jälgimine, litsentside ja dokumentatsiooni pidamine. Tööandjad peavad tagama koolituse, kaitsevahendid ning kriisi- ja hädaolukordade toimimise plaanid.

Dose ja seire: kiirguse annus mõõdetakse sievertides (mSv). Aastased doosi piirangud: töötegijad 20 mSv aastas (kuni 100 mSv viie aasta jooksul, max 50 mSv ühes kalendriaastas); elanikkond 1 mSv aastas. Dozimetria ja pidev järelevalve tagavad ohutuse ning kriisi korral rakendatakse erakorralisi kiirguskaitse meetmeid.