põletusrisk

Põletusrisk tähistab põletuste tekkimise tõenäosust, mis tuleneb kokkupuutest energiaga või ainetega. Kõige tavalisemad allikad on kõrgtemperatuurilised ohud (kuumad vedelikud, aur, kuumad pinnad), keemilised ained, elektrivool ja kiirgus ning mõnikord hõõrdumine. Põletused võivad olla kergetest kuni raskete mõõtmeteni ning vajada erinevat meditsiinilist sekkumist.

Põletusrisk ilmneb ja seda hinnatakse erinevates keskkondades: kodus, töökohal ja avalikes ruumides. Riskihindamise eesmärk on tuvastada potentsiaalsed allikad ja haavatavused ning suunata ennetavaid meetmeid. Põletusrisk on eriti kõrge lastel ja eakatel ning neil, kellel on diabeet, vereringehaigused või piiratud sensoorne või liikumisvõime.

Riskitegurid hõlmavad vanust (lapsed ja eakad), naha tundlikkuse muutusi, südame- või vereringesüsteemi haigusi, diabeeti, kognitiivseid või liikumisraskusi, alkoholi või uimastite tarvitamist ning pikaajalist või sagedast kokkupuudet kuumade vedelike, kuumade esemete või kemikaalidega.

Ennetus keskendub riski vähendamisele ja ohutusele kodu- ning töökeskkonnas: kuumade vedelike ja esemete ohutu käsitlemine, kemikaalide ohutu ladustamine, laste järelevalve ning töökohtadel riskihindamine ja sobivate tehnikate ning isikukaitsevahendite kasutamine. Esmaabi põletuse korral hõlmab kahjustatud piirkonna jahutamist jooksva veega 10–20 minutit, jää kasutamata jätmist, põletusala katmist steriilse sidemega ning vajadusel arstiabi otsimist, eriti kui põletus on suur või sügav, hõlmab nägu, käsi või jalgu või kokku ületab TBSA.

Põletusrisk on tervishoiu- ja tööohutuse oluline teema; tõhus riskijuhtimine vähendab põletushaavade raskust, tüsistusi ja vajaliku hospitaliseerimise vajadust.