põhiolemusest

Põhiolemus on filosoofiline mõiste, mis kirjeldab seda, mis teeb olendi tõeliselt selleks, kes ta on. See hõlmab omadusi, ilma milleta eseme identiteet või liik ei oleks kindel. Põhiolemust eristatakse tavaliselt juhuslikest omadustest, mida esmele omistatakse, kuid mis ei muuda tema olemust.

Filosoofias on põhiolemuse kontseptsioon saanud laialdase tähelepanu juba antiikajast. Aristoteles pidas olemuse vormiks, mis koos ainega määrab eseme tegeliku olemuse. Hiljem keskajal ja uue aja algupoolel arutleti, millised omadused on vältimatult seotud liigiga või identiteediga ja millised on vaid juhuslikud. Mõned koolkonnad on tähtsustanud ranget essentialismi, mille kohaselt põhiolemus koosneb omaduste kogumist, mis on liigile või kindlale olemusele iseloomulikult vältimatud; teised on rõhutanud, et omadused võivad olla varieeruvad ning olemus ei pruugi niisama stabiilselt määratleda.

Tänapäeval eristatakse sageli vajalikke (essentsiaalseid) omadusi ja juhuslikke omadusi. Valdkondlikult on arutelud muutunud mitmekülgseks: näiteks filosoofilises ontoloogias ja metafüüsikas käsitletakse, kas ja kuidas on looduslike liikide omadused essentsiaalsed (Kripke ja Putnam on toonitanud, et mõnede liikide puhul võib mõni omadus olla nende põhiolemuseks, nt vee koostis H2O). Samas on esitatud kriitika anti-essentsialismi nimel, mis kujutab põhiolemust kui mittetäielikult kinnine või kultuuriliselt konstrueeritud. Põhiolemuse mõistel on jõudnud mõjutada nii ontoloogilisi arutelusid kui ka mõtlemist identiteedist ja muutumisest erinevates teadus- ja filosoofiaalalades.