Põhiolemust

Põhiolemus on mõiste, mida kasutatakse asja või nähtuse keskse olemuse ja defineerivate omaduste kirjeldamiseks. See hõlmab omaduste kogumit, mille olemasolu on vajalik või iseloomulik antud liigile või identiteedile, ning ilma milleta nähtus ei oleks sama olemusega. Põhiolemuse eristamine ajutistest või juhuslikest omadustest aitab mõista nähtuse tõelist olemust.

Sõna koosneb pooltest põhi ja olemus. Põhiolemus on eestikeelne vaste ingliskeelsele essence ning on tihedalt seotud filosoofilise käsitlusega, kus eristatakse olemust ja omadusi, mis võivad olla püsivad või muutuvad. Aristoteles käsitles olemust kui määravat tuuma, mis annab nähtusele liigi või objekti olemuse; kaasaegses filosoofias arutatakse sageli, millised omadused kuuluvad põhiolemusse ja millised on kõrvalomadused. Erinevad koolkonnad seavad põhiolemusele erinevad rollid: essentialism rõhutab püsivust, konstruktsionism või poststrukturalistlik lähenemine rõhutab, et mõisted ja omadused võivad olla kultuuriliselt ja keelelise praktikaga konstrueeritud.

Kasutus: põhiolemust kasutatakse nii filosoofias kui kirjanduses ja kriitikas, et viidata nähtuse tuumale või tegelase kesksetele omadustele. See võib tähendada ka inimese või objekti põhijooni, mis on aluseks selle identiteedile. Põhiolemuse arutelu aitab mõista, millal omadused on kerniks ja millal need on tagapõhised või juhuslikud.