puhtusaste

Puhtusaste tähendab aine või materjali puhtuse taset. See kirjeldab, kui suur osa kogu ainest moodustub soovitud komponendist ja kui suur osa esinevatest lisanditest või saasteainetest on olemas. Puhtusastet mõõdetakse tavaliselt kontsentratsioonina või osakaaluna ning kasutatavate ühikute hulka kuuluvad protsent, ppm ja ppb, sõltuvalt valdkonnast ja kehtivatest standarditest.

Mõõtmine ja hindamine sõltuvad kontekstist. Enim kasutatavate meetodite hulka kuuluvad gaas- ja vedelkromatograafia (GC, HPLC), mass-spektromeetria, UV-Vis ja IR spektroskoopia ning mõnikord ka aatomide toime spektraalse tehnikaid (AAS, ICP-OES, ICP-MS). Puhtusaste esitatakse sageli koos analüütilise aruande või sertifikaadiga (certificate of analysis, CoA), mis määratleb täpsed koostisosade proportsioonid ning lubatud lisandid või saasteained.

Valdkonnad, kus puhtusaste on kriitiline, hõlmavad keemiatööstust, farmaatsiat, elektroonikat ning laboratoorseid ja tööstuslikke protsesse. Farmatseutika ja diagnostilised lahused nõuavad sageli väga kõrget puhtusastet (paljudel juhtudel 99,9% ja kõrgem), samas leiavad tööstuslikud ja toiduainevaldkonnad, et vajalik puhtus varieerub sõltuvalt rakendusest. Elektroonika ja pooljuhid eeldavad sageli eriti kõrget puhtust (miljonites võrdsetes osades).

Puhtusastet parandatakse erinevate puhastusprotseduuridega, nagu destillatsioon, kristalliseerimine, filtratsioon, lahusti tegemise ja kolonnpuhastus. Õige puhastusstrateegia sõltub aine omadustest, soovitud puhtusastmest ja majanduslikest kaalutlustest. Puhtusaste on tihti seotud kvaliteedijuhiste ja kriteeriumidega, mis tagavad toodete sobivuse nende kasutusvaldkondades.