massspektromeetria

Massispektromeetria on analüütiline meetod, mille eesmärk on mõõta ioonide massi–laengu suhet (m/z) ning selle abil määrata ühendite mass, identiteet ja kontsentratsioon proovides. Tehnika võimaldab tuvastada molekule, analüüsida nende struktuuri ning teha kvantitatiivseid mõõtmisi, sõltuvalt kasutatavatest tingimustest.

Protsess koosneb tavaliselt kolmest komponendist: proovide ioniseerimine, ioonide eraldamine massi järgi (massanalüüs) ning detektsioon ja andmete kogumine. Vaakumi tagamine on vajalik ioonide säilimise ja täpse analüüsi jaoks. Ioniseerimise meetodid sõltuvad ühenditest ja rakendusest; levinud on MALDI (Matrix-Assisted Laser Desorption/Ionization) ja ESI (Electrospray Ionization), kuid kasutada saab ka teisi meetodeid nagu FAB või EI.

Massanalüsaatorid eraldavad ioonid nende m/z alusel. Tähtsad tüübid on kvadrupoolid, TOF (time-of-flight), ioontrapsed (nt linear ja room trap), Orbitrap ja FT-ICR. Paljudel rakendustel kasutatakse tandem-MS ehk MS/MS-meetodit, kus esialgsest ioonist saadakse lõppprodukti kohta lisainformatsiooni struktuuri kohta.

Rakendused hõlmavad proteomikat ja metabolomikat, ravimite ja keskkonnaanalüüsi, toiduaineohutust ning kliinilist diagnostikat. Massispektromeetria võimaldab ka isotopivahetust ja kvantitatiivset analüüsi koos sisseehitatud standarditega. Piirangutena on vaja tõhusa kalibreerimise, proovivalmistuse, matrix- ja ionisatsioonimõjude kontrolli ning laia dünaamilise ulatuse haldamist.