predikatiivide

Predikatiivide kohta kõneldakse grammatikas kui lausete predikaaditiiva osaga, mis kirjeldab subjekti olekut, identiteeti või omadust. Tavaliselt kasutatakse predikatiivide kombinatsiooni koos kopulatiivse tegusõnaga olema, näiteks “Ta on õpetaja” või “See on ilus maja”. Predikatiivide eesmärk on täpsustada, kes või milline subjekti nähtus on.

Predikatiivide realiseerumine on mitmekesine. Nad võivad väljenduda nimisõna fraasina, näiteks “on õpetaja”; neid võib esitada ka omadussõnaga predikaadina, nagu “ta on tark”; mõnikord on predikatiiviks ka lause osa, mis koosneb arvust või vanusest, näiteks “see on kaks aastat vana”. Erinevate konstruktsioonide abil väljendatakse nii identiteeti (tema on arst) kui ka staatust (see on tähtis).

Lauses on predikatiivside peamine ülesanne eristada neid atribtiivsest omadussõnast. Attribtiivne omadussõna liigub nimisõna ees või juurde ning kirjeldab subjekti otse; predikatiiv on aga lauses predikaadi osa ja ei modifitseeri nimisõna otse, vaid näitab subjekti seisundit või identiteeti.

Keelesisesed eripärad võivad puudutada kääne- ja vormivorme: predikatiiv võib sageli esineda nominatiivses vormis ning selle vorm on seotud lausest sõltuva tähendusega. Eesti keel kasutab predikatiivide väljendamiseks nii nimisõna fraase kui ka omadussõna predikaadi vorme, sageli koos sõnaga olema.

Kokkuvõttes on predikatiivide lauseosa, mis kirjeldab subjekti olekut või identiteeti ning toimib predikaadina kopulatiivse ühenduse kaudu.