omadussõna

Omadussõna on sõnaliik, mis kirjeldab nimisõna omadusi, näiteks millega või kui. See kirjeldab, milline, millised või kui suur on asi ning vastab küsimustele nagu milline? ja millised? Näiteks lausetes “punane auto”, “kõrgem mägi” ja “vana talu” kirjeldatakse omadusi.

Omadussõnad täiendavad nimisõna ja nendega seotud nimisõnaline öeldis peab kokku sobima arvu ja käigu poolest. Nad tavaliselt seisavad nimisõna ees ning võtavad selle vormi järgi arvu ja käigu lõppud. Sugu eest ei vaadata ühtegi erikuju; öeldis peab jääma sõnaga kooskõlla.

Vormide osas omandavad omadussõnad siiski astmed. Eriti tavapärane on positiivne vorm, komparatiiv ja superlatiiv. Komparatiiv moodustub tavaliselt lisades vastavale juurele võrdlust tähistava lõppu, näiteks ilus – ilusam. Superlatiiv väljendatakse tavaliselt lõppudega nagu ilusaim. Täpne vorm sõltub omadussõna tüübist ja selle hääldusest.

Kasutusviisid: omadussõnad võivad esineda nii määrsõnalise (attributiivne) kasutusena enne nimisõna kui ka predikatiivina lauses, kus need järgivad linking-verbi (olema) kasutust, näiteks “kook on magus” või “see on suur ja ilus”.

Kõnekeeles ning grammatikas on omadussõnad üks peamisi kirjeldavate sõnade klasse ning neid kasutakse laiaulatuslikult kõigis põhiväljendustes.