polümeersest

Polümeer on suur molekul, mis koosneb korduvatest monomeeride ühikutest ja on ühendatud kovalentsete sidemetega. Monomeeride järjestus ja molekulmass määravad polümeeri omadused, nagu tugevus, painduvus ja vastupidavus. Polümeerid võivad olla looduslikud või sünteetilised. Looduslikud polümeerid hõlmavad tselluloosi, tärklist, proteiine ning looduslikku kummist; sünteetilised polümeerid sünteesitakse keemiliste reaktsioonide teel ja moodustavad laialdaselt kasutatavaid materjale, näiteks polüetüleeni, polüvinüülkloriidi ja nailoni.

Polümeeride süntees toimub monomeeride ühendamisel polümeriseerimise teel. Sõltuvalt reaktsioonist võib see toimuda ahelate lisandumisega (kõrge molekulmassiga polümeeride süntees) või kondenseerumise teel, millega tihtipeale kaasneb väiksema molekuli eraldumine. Polümeeride struktuur võib olla lineaarne, hargnenud või ristseotud võrkudega, mis mõjutab nende tihedust, kõvadust ja elastsust ning käitumist kuumutamisel.

Need materjalid jagunevad mitmel kriteeriumil: päritolu (looduslik vs sünteetiline) ning struktuuri (lineaarne, hargnenud, võrgustik) ja füüsikaliste omaduste järgi. Nad leiavad kasutust pakenditest, ehitusmaterjalidest, tekstiilidest, meditsiinilistest seadmetest ja elektroonikast kuni autootmiseni. Keskkonnateadlikkus toob esile jäätmekäitluse ja ringluse tähtsuse: paljud polümeerid on püsivad ning vajavad korralikku taaskasutust või biolagunevust. Biopolümeerid, nagu PLA ja PHA, pakuvad biolagunevust ja võivad vähendada ökoloogilist koormust.