polystyreenin

Polüstüreen on sünteetiline aromaatne polümeer, mis koosneb styreeni monomeeride ahelatest. Seda toodetakse peamiselt vesiradikala- või termilise polümerisatsiooniga. Styreeni monomeer saadakse peamiselt etüülbenseenist ning polümeeriks muutub monomeeride ahel, mis on kerge, tihti läbipaistev ja jäik.

Polüstüreeni esindab mitmeid vorme. General Purpose Polüstüreen ehk GPPS on läbipaistev, jäik ja suhteliselt kerge. Kõrge mõju polüstüreen ehk HIPS sisaldab lisandina elastomeeri, mis suurendab vastupidavust. Paisutatud polüstüreen ehk EPS ehk „laht“ polüstüreen on vahukeeratud bolasid, mida kasutatakse lahtiselt madala kaaluga isolatsiooniks ja pakendamiseks. Ekstrudeeritud polüstüreen ehk XPS on tihendatud vahustamise asemel ekstruuditud, tihe ja madalaim veidi niiskusaldusega isolatsioonimaterjal.

Omadused: polüstüreen on üldiselt jäik ja hea kehtivus paljude lahustite suhtes, kuid see on habras ning tal on märkimisväärne taluvuse ja temperatuuri piirang. Glastperiood on umbes 95–105°C. See on kuumuse ja UV-kiirte suhtes suhteliselt tundlik ning võib aja jooksul kollaseks muutuda. Materjal on põlev ja põletamisel võivad tekkida toksilised suitsud; tööstuses kasutatavate lisandite abil saab tulekindlust suurendada.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad pakendeid ja toidukonteinereid, kööginõusid, CD/DVD-kaste, mänguasju ning laialdaselt isolatsioonimaterjale (EPS ja XPS). Ühekordsed tooted ja pakkematerjalid on suurimad rakendused.

Keskkond ja tervis: polüstüreen on aeglaselt lagunev ning EPS on tihti raske taaskasutada, mis põhjustab jäätmete ja mikropiiskude teket. Styreeni monomeer võib lekkida kuumutatud toiduga ning IARC on toote klassifitseerinud kui possibly carcinogenic to humans (grupp 2B). Tootmis- ja põletamisprotsessides järgib tööstus ohutuse ja keskkonnakaitse nõudeid. Ajalugu: polüstüreen avastati 1839. aastal Eduard Simoni poolt ja 1930.ndatel tõid BASF ja Dow piiratud tootmise tööstuslikku tasandile.