polariseerijad

Polariseerijad on optilised filtrid või seadmed, mis lasevad läbi ainult ühe kindla polarisatsioonisuuna valguse ning blokeerivad teise suuna. Nende peamised eesmärgid on kontrollida valguse polarisatsiooni olekut, vähendada peegeldust, parandada kontrasti ning optimeerida sensorite või näidiste töötlemist.

Peamised tüübid on lineaar- ja ringpolariseerijad. Lineaarne polariseerija laseb läbi ainult ühe lineaarse polarisatsioonisuuna; kui kaks lineaarpolariseerijat asetsevad risti, läbib valgus peaaegu 0% sellest. Ringpolariseerija koosneb lineaarpolariseerijast ja kvartöölainel plaadist, mis muudab lineaarse polarisatsiooni ringpolarisatsiooniks. Tagasitee korral peegeldunud valgus muutub vastupidise ringpolarisatsiooniks ja filtre ei lase sellel läbi, mis vähendab peegeldust. Ringpolariseerijad on kasulikud fotograafias ja filmimises, et kontrollida peegeldusi ja kontrasti.

Materjalid ja tehnoloogiad: lineaarpolariseerijad põhinevad dichroic polümeerfilmidel või kristallidel, mille omadused on suunatud teatud polarisatsioonile. Traditsioonilised Polaroid-filmid kasutavad polüvinüülalkoholi ja ioodi ühendit; kaasaegsed lahendused võivad olla klaas- või plastikubaasiga. Ringpolariseerijad võivad sisaldada ka kvartöölainelaudi või olla loodud spetsiaalsete piirde- või võrkkonstruktsioonidega IR-vala jaoks. Polariseerijate efektiivsus sõltub lainepikkusest ja temperatuurist; Malus’i seadus kirjeldab lineaarpolariseerijaga läbivuse sõltuvust: I = I0 cos^2 θ.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad fotograafiat ja video, päikesekaitseprillid, LCD- ja OLED-ekraanide konstruktsioone ning teaduslikke tööriistu nagu polarimeetria ja ellipsomeetria. Esimesed mõisted polarisatsioonist tulenesid 19. sajandi alguses Brewsteri ja Malus’i tööst; kommertspolariseerijad nagu Polaroid ilmusid 20. sajandi keskpaigas.