Polariseerijate

Polariseerijad on optilised elemendid, mis kontrollivad valguse polarisatsiooni. Nad lasevad läbi ainult ühe polarisatsiooni komponendi või muundavad valguse polarisatsiooni tüüpi, parandades kontrasti, vähendades peegeldusi ning muutes nähtavust ja mõõtmisi teatud tingimustel. Polariseerijad on laialdaselt kasutatavad nii teadus- kui ka tarbevaldkondades.

Peamised tüübid on lineaarpolariseerijad ja ringpolariseerijad. Lineaarpolariseerija laseb läbi ainult ühe lineaarse polarisatsioonijada ning blokeerib ülejäänud. Ringpolariseerijad koos lineaarpolariseerija ja faasplaadiga tekitavad ringpolarisatsiooni (vasak- või parempoolse sõltuvalt plaadi tüübist). Ringpolariseerijaid kasutatakse tihti fotograafias ja optilistes süsteemides, kuna need on vähem tundlikud muu hulgas kaamera sensorite ja mitmeelemendiliste mehhanismide suhtes.

Materjalid ja tehnika. Traditsioonilised lineaarpolariseerijad võivad olla dichroic polümeerid, mis neelavad ühe polarisatsioonijada ja lubavad teise läbi (näiteks Polaroid-kiht), ning neid nimetatakse sageli kriitika suhtes kvartsplas, PVA- ja erinevate additiividega. Birefringentsed kristallid (nagu calcite või kvarts) moodustavad alternatiivseid polariseerijaproovid, mida kasutatakse polariseeribissentides ja prismadel. Viimastel aastatel kasutatakse laialdaselt ka õhukesi või kergesti paigaldatavaid plastik- ja kilepolariseerijaid.

Rakendused. Polariseerijad on olulised fotograafias (peegelduste vähendamine, taevakehade ja värvide kontrasti parandamine), LCD- ja OLED-ekraanidel (ekraanipaneelide juhitav polarisatsioon), päikesekaitseprillides, teadus- ja inseneriinstrumentides, skaneerimises ja materialide analüüsis. Samuti kasutatakse neid ristmõõtlikkuse ja polarisatsiooniuuringute puhul.