plahvatusmõju

Plahvatusmõju on plahvatuse tagajärjel tekkivate füüsikaliste jõudude ja kahjustuste kogum. See sõltub lõhkeaine kogusest (TNT-ekvivalendi mass, W), plahvatuse ja teadvustatud objekti vahepealsest kaugusest (standoff, R), ning ümbritseva keskkonna ja konstruktsioonide omadustest. Mõju jaguneb nii, et esmane efekt tekib plahvatuslaine ülejõu ja impulsi tõttu, samas kui sekundaarne mõju tuleneb lennu- või lendlevatest killustikest. Täiendavad kvaternaarsed ja termilised mõjud võivad kaasneda tulekahjude ja kuumuse tekitamisega.

Põhielemendid ja mõjuained hõlmavad primaarset plahvatusmõju (overpressure ja dinamika plahvatuslaine), sekundaarset mõju (lennukillud ja fragmentide tekitatud kahjustused), ning vajadusel tertsiaarne (konstruktsioonide liikumine või kaadumine) ja kvaternaarne mõju (soe kiirgus, tulekahjud ja muud lisamõjud). Ehkki lähikaugusel on kahjustused tavaliselt kõige raskemad, võib suurte plahvatuste korral ka kaugemal esineda märgatavaid kõrvalmõjusid.

Hindamiseks kasutatakse sageli suunatud mudeleid ja andmeid, sealhulgas plahvatused jaotusest sõltuvat skaalat ning Z-kõverat (scaling distance) ehk Z = R / W^(1/3). Need võimaldavad hinnata oodatavaid kahjustusi ja vajalikke kaitse- või tugevusmeetmeid.

Vastupidavus ja planeerimine keskendub standoff-kauguse suurendamisele ning konstruktsioonide blast-resistant omadustele, nagu tugevdatud aknad, ühtlaselt jaotatud karkassid, lisatorud ja maapinnale või barjääridele paigutatud kaitse. Plahvatusmõju hindamine on oluline nii tsiviil- kui ka julgeolekukontekstis.