partitsiooni

Partitsioon (partitsiooni vorm) on terviku jagamine lõplikeks, mitteülekatavateks osadeks, mis koos moodustavad algse terviku. Mõiste on rakendatav eri valdkondades ning võib tähendada nii teoreetilist jaotust kui praktilist jaotust andmetes, ruumis või ajas. Sõna pärineb ladina keelest partitio ning tähendab jaotust või lõikumist.

Matemaatikas on partitsioon alamhulkade kogum, mis katab terve antud seti ning mille alamhulgad on paarituslikult mittesekundaalsed ja kattumiskomponentideta. Iga element kuulub täpselt ühte alamhulka, ning erinevad jaotused võivad olla ainulaadsed kuni tehingutega seotud piiranguteni.

Infotöös ja arvutiteadustes kasutatakse terminit laiemalt: ketta- või mälupõhiste korraldustena määratakse loogilised osad, mis võivad parandada jõudlust ja hallatavust. Diskide partitsioonid lubavad eristada failisüsteeme ja eraldi ruumilisi või toimingulisi kontekste. Andmebaasides ja suurandmete lahendustes tähistab partitioon andmete jaotamist eri sõlmedele või tabelitesse, et skaleerida töökoormust ning kiirendada päringuid. Partitsioonid võivad olla horisontaalset tüüpi (jaotavad ridu) või vertikaalseid (jaotavad veerge), samuti ajaliselt või funktsionaalselt määratletud.

Eelised hõlmavad koormuse võrdlust, suuremat skaleeritavust ja andmete isolatsiooni, kuid need toovad kaasa halduse keerukust ning potentsiaalset andmete kopeerimist või sünkroniseerimise vajadust. Partitsioonide mõistmine on oluline nii teoreetilises kui praktilises kontekstis, kus vaja korraldada ja hallata suuremahulisi süsteeme või andmekogumeid.