omandiõigused

Omandiõigus on isiku õiguspärane õigus omada ja käsutada talle kuuluvaid asju vastavalt seadusele. See annab omaniku ainuõiguse asja valdamiseks, kasutamiseks ja tulude teenimiseks ning õiguslikult liikuda asja edasi – müümine, kinkimine, üürile andmine või pantimine. Omandiõigus võib kehtida nii kinnisvara kui ka liikuva vara kohta ja hõlmab nii omandi realiseerimise kui ka asja ajutise või püsiva kontrolli all hoidmise õigust. See ei ole siiski absoluutne: õigusi võivad piirata avalik huvi, planeerimis- ja keskkonnakaitse ning teised seadusandlikud piirangud.

Omandiõiguse tekkimine ja registreerimine on tavaliselt seotud õigusliku alusega, näiteks tehingu (müügis, kingituses) või pärimise kaudu. Pärast õiguspärase aluse tekkimist kantakse omandiõigus kinnistusregistrisse (kinnisasi kohta kinnistusregistri või vastav registrihoid). Registrikande tegemine kinnitab õiguse olemust ja teeb selle jõustavaks kolmandate isikute suhtes.

Seaduslik raamistik ja piirangud: omandiõigus on kaitstud Eesti põhiseaduse ja tsiviilseadustikuga. Põhiseadus tagab erahuvi ja omandi kaitse, kuid omandi piirangud võivad tuleneda planeeringust, keskkonnakaitse- ning muust õigusest. Omandiõigus võib olla koormatud servituutide või muude koormistega ning riigi huvi korral võib toimuda sundvõõrandus (ekspropriasioon) õiglase hüvitise eest.

Omandi ja valduse erinevus: omandiõigus annab omaniku püsiva ja laiemat ulatused kontrolli; valdus on tegelik kontroll varale, kuid ei pruugi anda täielikku omandiõigust.