ainuõiguse

Ainuõiguse mõiste viitab Eesti õiguses eksklusiivsele õigusele omada, kasutada või käsutada asja või teostada määratud tegevust, mida teised ei tohi ilma loa. Sõna tuleneb sõnadest ainus ja õigus, mille tähendus on “sole” ja “õigus”.

Tsiviilõiguses annab ainuõigus selle valdajale õiguse keelata teistel sama toiming sooritamast ilma loa, välja arvatud seaduse või lepingu järgi lubatud erandid. Ainuõiguse ulatus ja kestus määratakse tavaliselt õigusaktide, lepingu või muude õigustokumentide alusel ning need võivad olla piiratud või lõpetatavad omandi, ülekandmise või lepingu lõppemisega. Ainuõigust võivad puudutada nii kinnisvara omandi ainuõigused kui ka muud valdkonnad, näiteks intellektuaalse omandi õigused või kasutusõigused.

Praktikas on ainuõigus mõistet, mis aitab eristada eksklusiivseid õigusi mitteeksklusiivsetest õigustest ning rõhutab piiranguid, mis tulenevad avalikust huvist ja konkurentsiõigusest. Eestis kasutatakse ainuõiguse kontseptsiooni laiemalt tsiviilõiguses, kus see on osa omandi- ja lepinguliste õiguste süsteemist ning kellega seotud piirangud ja erandid määratakse seaduste ja lepingutega.