oksüdatsioonile

Oksüdatsioon on keemiline protsess, mille käigus aatom või ioon kaotab elektrone või suureneb selle oksüdatsiooninumber. Oksüdatsioon on tihti seotud hapniku lisandumisega või vesiniku kadumisega, kuid see ei ole ainus tegur; see on üks redoksreaktsioonide poolust. Redoksreaktsioonides liiguvad elektronid: oksüdant võtab vastu elektrone ning reduent annab neid. Oksüdatsioon võib toimuda otseselt või läbi mitme sammuga, ning lõpuks suureneb aines oksüdatsiooninumber.

Näited: raua oksüdatsioon hapnikuga moodustab rauda(III) oksiidi ehk roostet; põlemisel oksüdeeruvad orgaanilised ained süsinikdioksiidiks ja veeks; fotosünteesi käigus vesi oksüdeeritakse hapnikuks, samal ajal CO2 redde-tseeritakse süsinikuks glükoosiks; loomulikult hingamisel oksüdeeritakse glükoosi energia saamiseks.

Oksüdatsioon on oluline bioloogias ja tööstuses. Bioloogias vabastatakse energiat glükoosi oksüdatsiooni kaudu ning see protsess toimub peamiselt mitokondrite redoksreaktsioonide ahela kaudu; lõppsaadused on CO2 ja H2O. Tööstuses kasutatakse oksüdatsiooni energia ja kemikaalide sünteesiks; kontrollitakse seda sageli katalüsaatorite ja hapniku manustamisega.

Oksüdatiivne stress tekib siis, kui vabade radikaalide tekitatud oksüdatsioon ületab antioksüdantse kaitse, mis võib kahjustada lipiide, valke ja DNA-d.

Mõõtmine ja mõiste: oksüdatsiooninumber ja redokspotential kirjeldavad protsessi kalduvust oksüdeerida või redutseerida; laboratooriumides jälgitakse neid redoksreaktsioonide potentsiaalide või indikaatorite abil.