oksideerimine

Oksideerimine (ka oksüdeerimine) on keemiline protsess, mille käigus aine kaotab elektrone või omandab suurema oksüdatsioonitaseme. See on osa redoksreaktsioonidest, kus oksüdatsioon ja reduktsioon toimuvad samaaegselt. Oksüdeerija ehk oksüdant on aine, mis põhjustab oksüdeerumist, võttes vastu elektrone, samas kui reduktor (reduktor) annab elektrone ja ise oksüdeeritakse.

Oksideerimine võib toimuda gaasilises, lahusel või tahkes olekus ning seda võivad kiirendada temperatuur, valgus või katalüüs. Oksideerimise ja reduktsiooni tegemist kirjeldab oksüdatsioonireaktsioonide redoksprintsiip: elektronid liiguvad ühest ühikust teise, mille tulemusena ühikute oksüdatsiooniaste muutub.

Näited. Raua roostetamine hapniku ja veega on klassikaline oksideerimise protsess. Põletus on tugev oksideerimisreaktsioon, kus süsinik ja teised elemendid reageerivad hapnikuga energiat vabastades. Bioloogias on oksideerimine võtmetähtsusega: rakulises hingamises oksüdeeritakse toitaineid hapnikuga ning fotosünteesis oksüdeeritakse vesi, vabastades hapniku.

Tähtsus ja rakendused. Oksideerimine on keskne paljudes tööstusprotsessides, sealhulgas metallide korrosiooni kontrollimises, katalüüsis ja sünteesides. Toiduainetööstuses kasutatakse antioksüdante oksüdeerumise aeglustamiseks ning säilivuse ja kvaliteedi tagamiseks. Lisaks on oksideerimine oluliste energiavoo ja bioenergeetiliste kanalite alus.