obstruktsioonide

Obstruktsioonide on meditsiiniline mõiste, mis viitab ummistustele või blokeeringutele kehas, mis takistavad vedelike, gaaside või kudede voolu või liikumist. Need võivad tekkida erinevates kehasüsteemides, kõige sagedamini hingamisteedes, seedetraktis, kuseelundites ja veresoonkondades.

Obstruktsioonid jagunevad peamiselt mehaanilisteks (mehaaniline ummistus) ja funktsionaalseteks (seotud peristaltika või lihase-närvisüsteemi talitlushäirega). Paiknemise järgi eristatakse obstruktsioone hingamisteedes, söögitorus ja seedetraktis, kusekanalites ning veresoonkondades.

Põhjused on mitmekesised: võõrkehad, kasvajad, põletik või turse, adhesioonid (sidekoe kinnikasvamine), soolekinnistused või striktuurid, kivide teke ning verehüübed või embooliad. Obstruktsioonid võivad olla ägedad või kroonilised ja neid võib seostada eluohtlike komplikatsioonidega, kui neid ei ravita õigeaegselt.

Diagnostika põhineb sümptomitel ja füüsilisel läbivaatusel, samuti pildistamislahendustel: röntgen, ultraheli, kompuutertomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRI); vajadusel endoskoopia ning vere- või uriinianalüüsid. Veresoonte obstruktsioonide korral lisanduvad Doppler-uuringud ja verevoolu hindamine.

Ravi eesmärk on obstruktsiooni kõrvaldamine ja patsiendi stabiilseks muutmine. Hingamisteedess Obstruktsioonide puhul on prioriteediks hapniku tagamine ja vajadusel intubatsioon; seedetrakti obstruktsioonidel dekompressioon nasogastraalse toru abil ja vedelike/electrolyütide korrigeerimine, mõnel juhul kirurgiline sekkumine või stendi kasutamine. Ravitakse ka alushaigusi ja infektsiooni, kui see on olemas. Prognoos sõltub obstruktsiooni tüübist, asukohast ja varajasest avastamisest.