striktuurid

Striktuurid ehk kitsenemisvalendikus on seisund, kus organi või kanali valendik aheneb pärast kahjustust. Need tekivad tavaliselt fibrootilise armi ja kroonilise põletiku tagajärjel ning võivad olla kaasasündinud või omandatud. Striktuurid esinevad erinevates piirkondades, kuid on kõige tavalisemad söögitorus, kusejuhas ja sapiteedes, ning mõnikord veresoonetes.

Levinumad tüübid hõlmavad: söögitoru striktuurid, mis tekivad põletiku, keemilise või happelise kahjustuse järel; kusejuhas striktuurid trauma või kirurgilise sekkumise järel ning sapiteede striktuurid, mis võivad tuleneda põletikust, operatsioonist või vigastusest. Mõnel juhul on tegemist kaasasündinud või arenguhäiretega.

Striktuuride patogenees on peamiselt põletikust ja vigastusest põhjustatud sidekoe armistumine, mis järk-järgult kitsendab valendikku. Riskifaktorid hõlmavad pidevat põletikku, infektsioone, instrumentaalseid sekkumisi ja traumaatilisi vigastusi. Mõnes piirkonnas võivad need olla püsivad või korduvad.

Sümptomid ja diagnoos: sümptomid sõltuvad asukohast. Söögitoru striktuurid põhjustavad düsfaagiat; kusejuhas – nõrka või katkendlikku uriinivoolu; sapiteede striktuurid – ikterust ja osael kollatõbe. Diagnoosimiseks kasutatakse endoskoopiaid, baariumieksamit, MRCP või ERCP ning vajadusel vereanalüüse.

Ravi keskendub valendiku taastamisele ja põhihaiguse kontrollile. Esmane ravi on endoskoopiline dilatatsioon (balloon- või bougie-dilatatsioon); vajadusel tehakse koe lõikamine või stentimine. Rasketel juhtudel võib vajalik olla kirurgiline rekonstrueerimine. Pikaajaline jälgimine on oluline korduvate striktuuride ennetamiseks.

Prognoos sõltub asukohast ja etioloogiast; mõnel juhul on korduv sekkumine vajalik, kuid enamasti võimaldab ravi märkimisväärset parandust elukvaliteedis.