nõrgenemine

Nõrgenemine on protsess, mille käigus inimese füüsiline või vaimne jõud ning üldine funktsionaalsus vähenevad. See võib tähendada lihasjõu langust, närvisüsteemi või kognitiivse töövõime vähenemist ning sageli mõjub see igapäevatoimingute sooritamisele. Nõrgenemine on tavaliselt mitmekomponentne ja võib esineda nii lühiajalise kui kroonilise kujul. Vanemas eas on see tihti seotud sarkopeeniaga, lihasmassi ja -jõu vananemisest tingitud kaotusega, kuid põhjuseks võivad olla ka haigused, alatoitumus, liikumispuudus või ravimid.

Meditsiinilises kontekstis eristatakse erinevaid vorme: füüsiline või lihaslik nõrgenemine, mis väljendub lihasjõu puudulikkuses; neuroloogiline nõrgenemine, mis tuleneb närvisüsteemi haigustest; ning üldine funktsionaalne nõrgenemine, mis kajastub igapäevatoimetuste raskustes. Nõrgenemine suurendab süvenemise riski ja sõltuvust meditsiinilisest abist, ning selle hindamisel pööratakse tähelepanu nii ajalisele kulule kui ka funktsionaalsele võimekusele.

Põhjused hõlmavad vananemist, kroonilisi haiguseid (näiteks südame- ja hingamisteede haigused, diabeet), kroonilist põletikku, alatoitumust, liikumisdefitsiiti ning ravimite kõrvaltoimeid. Riskifaktorid on suur vanus, ebapiisav uni, vähene füüsiline aktiivsus ja kehv toitumine.

Hindamine sisaldab anamneesi ja füüsikalisi teste, näiteks käehaardetugevusest või lihasjõu testidest saadud andmeid ning funktsionaalseid hindamisi (nt kõnnimise kiirus, tegevuste sujuvus). Ravi keskmes on regulaarne jõu- ja vastupidavustreening, toitumise optimeerimine (proteiin, kaloreid tasakaalus) ning vajadusel ravimite ja ülekasutatud haiguste ravi. Ennetus tähendab jätkusuutlikku füüsilist aktiivsust ja tasakaalustatud toitumist kogu eluea vältel.