nähtavvalgust

Nähtav valgus (nähtavvalgust) on elektromagnetilise spektri osa, mida inimene silm tajub. Selle lainepikkuste vahemik on umbes 380–740 nanomeetrit. Valgus liigub vaakumis kiirusega umbes 299 792 kilomeetrit sekundis. Nägemine sõltub võrkkesta rakkudest, eriti konotsüütidest ja rodotsüütidest, mis reageerivad valgusele ja muundavad selle närviimpulssideks.

Värvid ja tajumine: Erinevad lainepikkused annavad erinevaid värve. Tavaline jaotus on punane 620–750 nm, oranž 590–620 nm, kollane 570–590 nm, roheline 495–570 nm, sinine 450–495 nm ning violet 380–450 nm. Valge valgus on kõigi nende lainepikkuste segu. Objekti värvus sõltub sellest, milliseid lainepikkuseid valgus objektil peegeldab või neelab.

Interaktsioon materjalidega: Valgus võib murduda ja kiirte suunda muuta, ehk läbi aine liikumine muutub. Dispersioon eraldab valguse spektriosadeks ning prismaga vaadates võib tekkida värviküllane spectrum. Hajumine, näiteks Rayleigh hajumine, selgitab taevavalguse sinist värvi. Valgusomadusi kasutatakse ka optilistes sidemates, valgustustehnikas ning sensorites.

Mõõtmine ja kasutus: Nähtav valgust kasutatakse nägemises, fotograafias, valgustuses ja optilises sidevõrgus. Valgust mõõdetakse fotomeetriliselt ja radiomeetriliselt; inimese silma tundlikkust kirjeldab V(λ) funktsioon, mis mõjutab heledust ja värvide tajumist. Valgustallikad hõlmavad näiteks päikest, LED-e ja teisi kunstlikke sumberid.