nägemisvõimet

Nägemisvõimet ehk nägemispuudet kirjeldatakse kui märkimisväärset nägemise piirangut, mida ei saa täielikult parandada tavapäraste nägemisvahenditega (prillid või kontaktläätsed). See mõjutab inimese võimet näha üksikasju, lugeda ja liikuda iseseisvalt.

Jaotuvad peamiselt kaheks: vähene nägemine (low vision) ja täielik pimedus (blindness). Lisaks räägitakse funktsionaalsest nägemisvõimest, mis kirjeldab igapäevaste ülesannete täitmise suutlikkust, sõltuvalt nägemise piirangust.

Põhjused on laiad: vananemisega seotud haigused (makula degeneratsioon, glaukoom), katarakt, diabeedi retinopaatia, sünnitusest saadud silmahaigused, nakkused, vigastused ja harvem neuroloogilised seisundid.

Hindamine ja diagnoos: perearsti või silmaarsti läbivaatus; nägemisteravus (visus), vaateväli, värvitunnetus ja kontrastitaju; üldised tervisenäitajad; vajadusel lisauuringud.

Mõju ja toimetuleku strateegiad: haridus ja töökeskkond tuleb teha ligipääsetavaks; orienteerumis- ja liikumistreening, tugiteenused ja rehabilitatsioon; braille või suurtrükk, auditoorsed ja digitaalsed lahendused.

Abivahendid ja tehnoloogia: suurekraanid, ekraanilugejad, OCR- ja TTS-tehnoloogia, mobiilirakendused, heliraamatud, koolitus. Võimalik on ka spetsiaalsed õppetegevused ja töötoad.

Seadus ja teenused: Eestis on olemas rehabilitatsiooni-, sotsiaalse ja haridusliku kaasatuse teenused ning erivajadustega inimesed. Riiklikud programmid ja puudega inimeste ühingud aitavad kaasa ligipääsetavuse edendamisele ja iseseisvale elule.