nägemisvõimest

Nägemisvõime ehk nägemuslik funktsioon on inimese võime näha ja töödelda visuaalset teavet. See sõltub silma optilisest süsteemist, nägemisnärvist ning ajus toimuva visuaalse töötlemise tulemusest. Nägemisvõime hõlmab nägemisteravust, vaatevälja, kontrastsustaju, värvinägemist ning süva- ja liikumisnägemist.

Peamised komponendid on nägemisteravus, mis kirjeldab, kui hästi eristatakse detaile; vaateväli ehk perimeeter, mis määrab, kui suur osa väljast näeb samaaegselt; kontrastsustaju, mis hinnab, kui hästi eristatakse objekte taustast; värvinägemine, mis võimaldab eristada värve; ning süva- ja liikumisnägemine, mis aitab tajuda ruumi ja liikumist.

Nägemisvõime hindamine on meditsiiniline tööriist, mis aitab varakult avastada silmahaigusi ja hinnata funktsionaalset võimet. Mõõtmised hõlmavad nägemisteravust (näiteks Snellen-diagramm), vaatevälja mõõtmist ja kontrastsustaju ning värvinägemise teste. Vajadusel hinnatakse ka silma anatoomilisi struktuure või aju visuaalset töötlemist.

Nägemisvõime langust võivad põhjustada mitmesugused nähtused: refraktiivsed vead, katarakt, glaukoom, diabeetiline retinopaatia ja vananemine. Langus võib olla ajutine või püsiv ning mõjutada igapäeva- ja töökeskkonda.

Käitumise ja elukvaliteedi jaoks on tähtis varajane hindamine ja sobiv korrigeerimine: prillid või kontaktläätsed, kirurgilised sekkumised, nägemisnõustamine ja abivahendid ning ligipääsetavuse parandamine. Nägemisvõimega seotud toimetuste ja tugiteenuste kättesaadavus on osa tervishoiust ja sotsiaalsest kaasatusest.