maksapuudulikkusega

Maksapuudulikkus ehk maksafunktsiooni puudulikkus on seisund, kus maks ei suuda täita piisavalt oma tavapäraseid ülesandeid. See võib olla äge (äged maksapuudulikkus) või krooniline, mis tekib pikaajalise maksakahjustuse tagajärjel. Äge maksapuudulikkus on sageli kiiresti halvenev ja eluohtlik; krooniline maksapuudulikkus tekib peamiselt pikaajalise maksahaiguse, näiteks tsirroosi, tagajärjel.

Põhjused on mitmekesised: alkoholi liigne tarbimine, viirushepatiidid, rasvhepatoos (NAFLD/NASH), tsirroos, ravim- ja toksilised kahjustused (nt paratsetamool), autoimmuunhaigused ning mõningad geneetilised haigused. Maksafunktsiooni langus tuleneb maksarakkude kahjustusest, bilirubiini metabolismi häiretest, valkude sünteesi ja vere hüübivuse tegurite langusest ning vedeliku tasakaalu muutustest.

Sümptomid on mitmekesised ja võivad hõlmata kollatähnust (kollakas nahk ja silmamunade valged), väsimust, nõrkust, iiveldust, söögiisu langust ning vedeliku kogunemist kõhuõõnes (ascites) või jalgades (edem). Ägeda puudulikkuse korral võib ilmneda segasus ja hepatoentsaalopeaatia ning suurenenud infektsioonide ja verejooksude risk.

Diagnoos põhineb kliinilisel pildil ja laboratoorsetel näitajatel: bilirubiin, maksaensüümid, albumiin, INR, neerufunktsiooni hindamine ning viirushepatiidi markerite olemasolu. Täiendav hindamine võib sisaldada ultraheli või CT-uuringut ning mõnikord maksabiopsiat; prognoosi hindamiseks kasutatakse Child-Pugh klassifikatsiooni või MELD-skori.

Ravi keskendub põhjuse ravile, toitumise ja üldise hoolduse tagamisele ning tüsistuste ennetamisele. Vajadusel võib kaaluda intensiivset hooldust või maksa siirdamist (maksa transplantatsioon).