lämbumisgaasid

Lämbumisgaasid viitavad gaasidele, mis võivad põhjustada lämbumist, sageli hapnikupuuduse tõttu. Need gaasid võivad olla erinevat päritolu ja neil on erinevad omadused. Mõned tuntumad lämbumisgaasid on süsinikdioksiid (CO2), süsinikmonooksiid (CO) ja lämmastik (N2). Looduslikult esinev süsinikdioksiid võib koguneda suletud ruumidesse nagu kaevandused või keldrid, tõrjudes välja hingatava hapniku. Süsinikmonooksiid on värvitu ja lõhnatu gaas, mis tekib orgaanilise aine ebapiirava põlemisel, näiteks küttekehade või autode heitgaasides. Lämmastik on õhu peamine koostisosa, kuid suurtel kontsentratsioonidel võib see samuti hapniku välja tõrjuda ja põhjustada lämbumisohtu, eriti tööstuslikes keskkondades, kus seda kasutatakse jahutamiseks või inertse atmosfääri loomiseks.

Lämbumisgaaside mõju organismile sõltub gaasi tüübist, kontsentratsioonist ja kokkupuute kestusest. Üldiselt põhjustavad need hapnikupuudust kudedes ja organites, mille tagajärjeks võivad olla pearinglus, iiveldus, teadvusekaotus ja lõpuks surm. Kahjuks võivad mõned lämbumisgaasid olla raskesti tuvastatavad ilma spetsiaalsete detektorite või heade ventilatsioonitingimusteta. Ohutuse tagamiseks on oluline olla teadlik potentsiaalsetest riskidest, tagada hea ventilatsioon ning kasutada sobivaid kaitsevahendeid ohtlikes keskkondades.