hapnikupuudust

Hapnikupuudus on keha kudede ja organite hapnikuvarustuse puudulikkus, mis tekib siis, kui arteriaalse hapnikusisalduse (paO2) või hemoglobiini hapnikutarbimise võime või kudede hapniku kasutamise võime on häired. Selle tulemuseks võivad olla mitmesugused elundite funktsiooni muutused ning see on meditsiinis oluline seisund.

Põhjused hõlmavad nii väliseid kui sisemisi tegureid. Kõrgmäestikus langeb õhu paO2, kopsuhaigused (kopsupõletik, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus) vähendavad hapnikuvõimet, aneemia vähendab vere hapnikukandvat võimet, südame-veresoonkonna haigused ja vereringehaigused vähendavad hapniku transporti ning mürgid nagu tsüaniid võivad kahjustada rakulist hapniku kasutamist.

Hapnikupuudus jaguneb sageli tüüpideks. Hüpoksiline (hapnikupuudus arteriaalse paO2 vähenemise tõttu, nt kõrgmäestikus või kopsuhaiguste korral); aneemiline (hemoglobiini vähenemise või selle funktsiooni languse tõttu); tsirkulatoorne ehk isheemiline (vereringe puudulikkuse tõttu hapniku kohaletoimetamisel kudedesse); histotoksiline (rakulise hapniku kasutamise talitlushäire, nt tsüaniidimürgistuse korral). Sümptomid võivad zahrneda õhupuudust, pearinglust, väsimust, kiiret või ebaühtlast südametegevust, kahvatu või sarnase nahatooniga ilmet ning segasust, eriti raskematel juhtudel.

Diagnoos põhineb arteriaalse veregaasis, vereanalüüsidel ja kliinilisel hindamisel; sageli kasutatakse pO2, hemoglobiini ja hapniku kandevõime hindamist ning vajadusel kuvamismeetodeid. Ravi suunatakse põhjuse kõrvaldamisele ja hapnikuvarustuse korrigeerimisele, vajadusel lisandub toetav hingamishooldus või elustamismeetmed. Ennetus hõlmab riskitegurite vähendamist, varajast haiguste ravi ja piisavat hapnikutoetust kõrgel viibides.