litograafiakiven

Litograafiakivi on litograafilises trükis kasutatav alusplaat. Traditsiooniliselt valmistati see peeneteralisest lubjakivist või sarnasest karbonaatkivist, mille pind on väga sile ja tihedalt poorne. Pind on sobiv nii joonistamiseks rasvaste materjalidega kui ka niisutamiseks, mis loob litograafia tööpõhimõtte aluse.

Joonistamine toimub rasvaste pliiatsite või tusche’iga ning kantakse kivile. Seejärel pind niisutatakse vesilahusega (tavaliselt veega koos gum arabic’iga). Niisked alad tõmbavad vett ja ei võta tinni vastu, samas kui rasvasel joonisel olev tint seob end gravitatsiooniga ning jääb trükivormi osaks. Tänu sellele võib sama plaat korrutada sügavatele ja detailsetele kujutistele.

Kasutus ja ajalugu: Litograafia leiutati 1790ndate lõpus Alois Senefelderi poolt ja levis kiiresti kogu maailmas. 19. sajandi jooksul sai see üks peamisi trükimeetodeid ning litograafiakividest sai olulised tööriistad kunstiprintide loomiseks. Kõige kuulsamad kiviallikad olid Solnhofeni lubjakivi Saksamaal, samuti teised piirkondlikud allikad.

Käitumine ja säilitamine: Kivid on suhteliselt pehmed ning kuluvad trükimahust sõltuvalt kiiresti. Seetõttu kasutatakse ajaloolistes ja kunstiprintide töödes sageli mitmesuguseid hooldus- ja konserveerimisvõtteid ning vanade kivide säilitamist.

Tänapäeval on litograafia suurel osal kasutusest läinud metall- või polümeerplaatideks, kuid litograafiakivid jäävad oluliseks märgiks trükikunsti ajaloos ja restauratsioonis ning neid säilitatakse muuseumides ja arhiivides.

---