Litograafia

Litograafia on planograafiline printimise tehnika, mille aluseks on vee ja õli vastasmõju. Kujutis kantakse lubjakivi- või metallplaadile rasvase ainega. Plaati niisutatakse veega; mittekujunduslikud alad jäävad niisked, kuid rasvane kujundus tõmbab tinti ja kannab kujutise paberi peale.

Ajalugu ja materjalid: Litograafia töötati välja 1796. aastal Alois Senefelderi poolt Münchenis. Esialgu kasutati lubjakivist plaate. Aja jooksul asendati lubjakivi metallplaatidega, mis võimaldasid korduvat kasutamist. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguses arenesid fotolito ning muud fotopõhised meetodid, mis laienesid suuremahulisele printimisele.

Kaasaegne vorm ja tehnika: Tänapäeval on levinuim vorm offset-lithograafia. Kujutis kantakse esmalt metall- või plastikplaadile, seejärel kantakse see kummriba (kummkate) abil paberi peale. See võimaldab suurt mahtu ja stabiilset kvaliteeti.

Kasutusalad: Litograafiat kasutatakse kunstiprintide, plakatite ja raamatute illustreerimisel ning erinevas tööstuslikus ja kaupamaterjalide trükkimises. Kunstnikud on traditsiooniliselt kasutanud litograafiat oma kujutiste loomiseks, samas kui kaasaegses tööstuses mängib olulist rolli offset-trükkimine.

Kokkuvõte: Litograafia ühendab vanu mehaanilisi põhimõtteid ja kaasaegseid tehnikaid, pakkudes detailseid, laia toonibaasiga kujutisi ja võimalust toota suuri tiraže ning erinevaid trükilarje.