lisarahastust

Lisarahastus on täiendav rahastus, mis antakse riigi, kohalike omavalitsuste või muude rahastamisallikate poolt täiendavalt tavapäraselt eraldatavale eelarvevahendusele, et katta kindlad kulud või toime tulla spetsiifiliste programmide või projektide vajadustega. See on mõeldud kiireloomuliste või sihtotstarbeliste eesmärkide saavutamiseks ning ei asenda põhieelarvet, vaid lisab sellele täiendavaid ressursse.

Valdkondade lõikes on lisarahastuse kasutus väga laiapõhjaline. Sageli suunatakse lisaraha haridusele (lisatoetus koolidele, stipendiumid), tervishoidu (täiendavad ravikulused või haiglate ressursid), sotsiaalhoolekandele, infrastruktuurile, teadus- ja arendustegevusele ning kultuurile. Sihtotstarbelise rahastuse abil saab kulu katta ilma, et peaks suurendama üldist aastapõhist eelarvet.

Haldus ja menetlus: Riigi lisarahastuse jaotamine toimub tavaliselt eelarve muutmiste, eraldiste või sihtprogrammide kaudu ning otsustavad vastavalt valitsus ja Riigikogu. Kohalikud omavalitsused võivad samuti kiita või eraldada lisarahastust kohalike projektide jaoks. Toetuse vormid võivad olla grandid, sihtvõlakirjad või projektile suunatud kulutused ning kaasneda võivad lepingulised kohustused ja aruandlusnõuded.

Aruandlus ja tulemuslikkus: Lisarahastuse kasutamist jälgitakse, et kontrollida sihtotstarbelist kasutust, tulemusi ja vastavust eelarveeesmärkidele. Väljakutsed hõlmavad läbipaistvuse tagamist, tõhusa kasutamise tagamist ning riigi ja Euroopa Liidu rahastuste koordineerimist.