Lisarahastuse

Lisarahastuse (lisa rahastuse) tähendab täiendavat rahastust, mis eraldatakse pärast algse eelarve või rahastamisplaani kinnitamist, et katta ootamatuid kulutusi, laienemist või muudatusi projekti ulatuses.

See mõiste kehtib nii avaliku kui erasektoris. Avalikus sektoris tekivad lisarahastuse vajadused näiteks eelarve ületuste, muutuvate projektide ulatuse või uute investeeringute tõttu. Üldine eesmärk on tagada projektide lõpuleviimine või tegevuste jätkamine, ilma et kogu finantsrisk langeks juba planeeritud eelarve peale.

Võimalikud allikad hõlmavad sisevarusid ja eelarve ümberjagamist, erakorralisi reserve, riiklikke või ELi toetusrahasid, laene, võlakirju või avaliku-erase koostöö (PPP) mehhanisme.

Haldusprotsess hõlmab vajaduse tuvastamist, kulude uuendatud hindamist, eelarve või juhatuse või volikogu luba ning jooksvat aruandlust ja läbipaistvust.

Lisarahastus võib parandada projekti edukust, kuid suurendab võlakoormust või kohustusi ning võib suurendada sõltuvust eelarvest. Õigeaegne läbivaatamine ja rangete korralduste järgimine on oluline vastutustundliku kasutamise tagamiseks.

Näited valdkondadest hõlmavad infrastruktuuri remonte, teadus- ja arendustegevust, haridusprogrammide laiendamist ning kriisi- või katastroofitoimetusi.