linnapõhine

Linnapõhine on eesti keeles omadussõna, mis kirjeldab midagi, mis on linnadele või linnalisele ruumile suunatud ning arendatud linnast lähtuvate vajaduste alusel. Sõna kannab ideed, et keskmes on linnastu, tihedus, ligipääsetavus ja linnakeskkonna kvaliteet.

Linnapõhist lähenemist kasutatakse peamiselt planeerimises, halduses ja teenuste korraldamises. See tähendab, et otsused ja investeeringud tehakse esmalt linnasisese teabe, tiheduse, liikumisvajaduste ning teenuste kättesaadavuse põhjal. Sageli käsitletakse linnapõhist lähenemist koos mitmekesise kasutusega (segatoimeline) kruntide arendamise, kompaktse kinnistujaotuse ning tõhusa ühistranspordi või jalakäijate-investeeringute prioriseerimisega.

Linnapõhine mõtteviis on seotud erinevate valdkondadega, sealhulgas linnaplaneerimise, transpordi- ja energiasüsteemide ning sotsiaalteenuste korraldusega. Selle eesmärk on parandada elanike ligipääsetavust, vähendada maakasutuse ja liiklusest tulenevaid kulusid ning suurendada otstarbekust ja elamiskvaliteeti tihedalt asustatud piirkondades.

Väljakutsed hõlmavad sageli linnade ja perifeeriate tasakaalustamist, sotsiaalset sunnialast ebavõrdsust ning investeeringute finantseerimist. Samuti nõuab linnapõhine lähenemine piisavat andmepõhist keerukust ning avaliku sektori suutlikkust kaasata kogukondi ja tagada jätkusuutlik areng. Linnapõhine kontseptsioon on levinud riikides, kus suurendatakse linnade keskset rolli majanduses ja elukeskkonnas.