linnalähedus

Linnalähedus on geograafiline mõiste, mis kirjeldab linnast suhteliselt lähedal asuvaid piirkondi ning mille ruumiline ja sotsiaalne toimimine on tugevalt sõltuv linnakeskuse funktsioonidest. See hõlmab tihti periurbaniseerimise alasid, kus esinevad elamualad, teenindused ning osa maa- ja tööstuslikest maastikest, millel on linnamõju märgatav.

Iseloomulikud linnalähedased alad on segu elamualadest ning infrastruktuuri- ja teenindusvõrgustikust. Neis on tavaliselt parem ligipääs transpordile kui kaugel asuvatel maapiirkondadel: bussiliinid, kiired ühendused ning mõnel juhul raudtee. Eluasemete tihedus on suurem kui maal, kuid linnakeskuse tasemest allapoole, ning teenused nagu koolid ja poed on kättesaadavad, kuigi mitmekesisus võib olla piiratum.

Areng linnaläheduses on tihedalt seotud linnade kasvuga ja infrastruktuuri laiendamisega. See toob kaasa parem ligipääsu töökohtadele ning eluasemetele, mis soodustavad pendelmist ja linnaga koos toimimist. Samas võivad probleemid tekkida liikluskoormus, eluasemahinnad, maakasutuse muutused ning looduskeskkonna ja põllumajandusmaade vähenemine. Sotsiaalsed mõjud võivad hõlmata piirkondlise taseme ebavõrdsust ja püsiva sujuva elukorralduse vajadust.

Planeerimisel on linnalähedus püsiva ning jätkusuutliku arengu eesmärk: tasakaalustada linnamõju ning maaeluväärtuste säilitamist, arendada ühendusi ja transporti ning luua rohelisi lõike ja puhkealasid. Tööriistad hõlmavad ruumilist planeerimist, maa kasutuse sihtkohti ning investeeringuid koolide, tervishoiu ja teenuste kättesaadavusse. Õigel viisil rakendatud planeerimine aitab hoida elukvaliteeti, kontrollida eluasemekulusid ning säilitada looduskeskkonda linnalähedases piirkonnas.