liigesehaigusi

Liigesehaigused hõlmavad haigusi, mis mõjutavad liigeseid, nende sünoviaalset membraani, liigese ümbrust ja kudesid. Need võivad olla ägedad või kroonilised, põhjustada valu, turset, jäikust ja liikumispiiranguid. Haigused võivad olla degeneratiivse päritoluga, põletikulised või ainevahetuslikud ning võivad esineda ühel või mitmel liigesel.

Peamised liigid on osteoartroos (artroos), mis on kõhride kulumise ja liigesruumi ahenemise tulemus; reumatoidartriit, autoimmuunne põletikuline haigus, mis tabab sageli mitmeid liigeseid samaaegselt ja võib viia pikaajaliste kahjustusteni; ning podagra, kus kusihappe kristallid kogunevad liigestesse ja põhjustavad äkilisi valusid ning turset. Muud liigesehaigused hõlmavad spondüloartriite ja teisi põletikulisi ja metaboolseid seisundeid.

Sümptomid ja diagnoos võivad varieeruda, kuid tavapärased märgid on valu liigestes, turse, jäikus ja liikumise piiratus. Diagnoos tehakse kliinilise läbivaatuse, vereanalüüside (näiteks põletikunäitajad CRP/ESR, autoantikehad RF ja anti-CCP, kusihappe tase) ning pildiuuringute (röntgen, ultraheli, MRI) abil. Vähehaiguste korral võivad aidata ka liigesõõne vedeliku analüüs ja muud spetsiaalsed testid.

Raviskeemid on individuaalsed ja eesmärk on leevendada valu, vähendada põletikku, hoida liikumisvõimet ja aeglustada haiguse progressiooni. Osteoartriidi puhul keskendutakse kehakaalu kontrollile, füüsilisele tegevusele ja füsioteraapiale ning vajadusel valuravile või intraartikulaarsetele steroidide süstidele. Reumatoidartriidi puhul kasutatakse DMARD-e (nt metotreksaat) ning sageli bioloogilisi ravimeid. Podagra kontrollitakse dieedi ja kusihappe taset alandavate ravimitega. Vajadusel võib olla vajalik kirurgiline sekkumine lõppfaasis.

Ennetus ja elustiil, nagu regulaarne liikumine, liigeste kaitse ja tervislik toitumine, võivad vähendada riske ja parandada elukvaliteeti. Varajane diagnoos ja järjepidev ravi on olulised prognoosi parandamiseks.