osteoartroos

Osteoartroos, sageli nimetatud artroos, on liigeste aeglaselt progresseeruv degeneratiivne haigus. See hõlmab liigese kõhre järkjärgulist kulumist ja sellega seotud luuliste muutuste ning osteofüütide teket. Enim on haigestunud põlve-, puusa-, käe- ja selja liigesed.

Sümptomid koosnevad peamiselt valust liikumisel või koormamisel, jäikusest (tavaliselt hommikul kuni 30 minutit) ning liikumispiiratusest. Paikne turse ja liigeses klõpsatus võivad esineda. Haigus on krooniline ja kulgeb vähestest ägenemisteni, mis võivad ajas halveneda.

Põhjused ja riskifaktorid hõlmavad vanust, soolist erinevust (naised paremini haigestuvad mõnel alal), ülekaalulisust, liigeste vigastusi, korduvat koormust ning geneetilisi tegureid. Haiguskolde puhul algab kõhrikahjustus, millele järgnevad luu muutused, subkondraalne sklerosioon ja osteofüüdid.

Diagnoos põhineb kliinilisel hindamisel ning konventsionaalsetel pildistustel. Röntgenkuvatel nähakse liigeseõõne ahenemist, osteofüüte ja subkondraalset skleroosi. Vajadusel kasutatakse magnetresonantsi pildistamist põletikulise või muude haiguste väljajätmiseks.

Ravi on sümptomaatiline ja elukvaliteeti toetav, kuna haiguse täielikku paranemist ei ole. Esmane kaal on mittefarmakoloogiline: füsioteraapia, liikumisharjumuste loomine, kaalu vähendamine ning regulaarne, koormust hajutav treening. Ravimid võivad hõlmata paratsetamooli, põletikuvastaseid (NSAID-e), lokaalset kortisooni süsti ning mõnel juhul hüaluroonhape süstiti. Vajadusel võib kaaluda kirurgilist sekkumist, näiteks artroplastikat või osteotomiat raske funktsiooni languse korral.

Prognoos on krooniline ja progresseeruv, kuid õige ravi ja elustiili muutustega saab säilitada funktsiooni ning leevendada sümptomeid. Ennetus keskendub kehakaalu kontrollile, regulaarsele liikumisele ja liigeste vigastuste vältimisele.