legitimiseerimise

Legitimiseerimise mõiste viitab protsessile, mille käigus tegevus, otsus või institutsioon muutub kehtivaks ja ühiskondlikult vastuvõetavaks. See hõlmab nii riiklike kui erainstitutsioonide õiguspärasuse, moraalse autoriteedi ja sotsiaalse aktsepteerimise saavutamist.

Teoreetiliselt käsitatakse legitimatsiooni sotsioloogia ja politoloogia kontekstis kui viisi, kuidas võim ja otsused saavad laiemat legitiimsust. Max Weber eristas legitimatsiooni kolme allika tüüpi: traditsiooniline, karismaatiline ja õigus-rasionaalne (legal-rational) legitimatsioon. Legitiimsus tähendab elanikkonna usku, et võim on õigustatud; õiguspärasus tuleneb seadustest ja institutsioonidest.

Legitimiseerimise protsess hõlmab diskursiivset legitimatsiooni (avalik arutelu ja selgitused), seadusandlikke reforme, majandusliku ja sotsiaalse akseptatsiooni omandamist ning institutsioonide ja praktikate järjepidevat legitimeerimist. Olulised mehhanismid on õiguskord, normid ja kultuuriline taust, meedia ning poliitiline kommunikatsioon.

Domeenid: poliitikas on legitimiseerimine keskne, kui valitsused või institutsioonid reageerivad kriisidele või läbivad reforme ja üritavad säilitada või taastada usaldust. Äri- ja kolmanda sektori organisatsioonid püüavad samuti luua ja hoida legitiimsust klientide, töötajate ja investorite silmis. Religioosses või kultuurilises kontekstis kasutatakse legitimatsiooni õpetuste ja praktikate õigustamiseks.

Kriitiliselt tõstatatakse, et legitimiseerimine võib peita tegelikku võimujaotust või tõelist vastutust, kui retoorika või propagandaga manipuleeritakse üldsust ning praktiline lubaduste täitmine jääb tagasihoidlikuks.