külmavigastusi

Külmavigastused, tuntud ka kui külmakahjustused, on keha kudedele tekkinud kahjustused, mis on põhjustatud otsesest kokkupuutest külma temperatuuriga. Need võivad ulatuda kergetest külmakahjustustest kuni raskete külmumisteni, mis võivad põhjustada püsivat kudede hävimist.

Kõige sagedasemad külmavigastused on külmakraadid (frostnip) ja külmumine (frostbite). Külmakraadid on kergeim vorm, mis mõjutab ainult naha pealmist kihti. See põhjustab naha punetust ja kipitustunnet, kuid tavaliselt ei teki püsivaid kahjustusi. Külmumine on tõsisem seisund, kus nahk ja allolevad koed jäätuvad. See võib põhjustada tuimust, valget või hallikat nahka ja hiljem villide teket. Raskematel juhtudel võib külmumine viia kudede nekroosini ehk surmani.

Riskifaktoriteks külmavigastuste tekkeks on pikaajaline kokkupuude külma, niisked riided, halva vereringega piirkonnad (nt käed ja jalad), alkoholi ja narkootikumide tarbimine ning teatud meditsiinilised seisundid nagu diabeet.

Külmavigastuste ravi sõltub nende raskusastmest. Kerged külmakraadid kaovad tavaliselt soojendamisel. Raskemate külmumiste korral on vajalik kiire meditsiiniline abi, sealhulgas õrn soojendamine, valuvaigistid ja mõnikord ka kirurgiline sekkumine nekrootiliste kudede eemaldamiseks. Ennetamine on võti, mis hõlmab sobivat riietust külma ilmaga, regulaarseid pause soojas ja organismi hüdratsiooni tagamist.