Külmavigastused

Külmavigastused, tuntud ka kui külmakahjustused, tekivad keha kudede külmumisel. Need võivad ulatuda kergetest, nagu külmumine, kuni raskete, nagu külmakahjustuseni, mis võib põhjustada koenekroosi ja amputatsiooni. Külmavigastuste riskifaktoriteks on madalad temperatuurid, tuul, niiskus, pikaajaline kokkupuude külmaga, halb vereringe, diabeet, suitsetamine ja teatud ravimid.

Kõige sagedamini mõjutavad külmavigastused jäsemeid, eriti sõrmi ja varbaid, samuti kõrvu, nina ja põski. Sümptomid sõltuvad vigastuse raskusastest ja võivad hõlmata tuimust, kipitust, valu, naha värvuse muutust (valgeks, halliks või sinakaks muutumine) ja nahapinna kõvastumist. Raskematel juhtudel võib tekkida villide teke ja kudede mustaks muutumine nekroosi märgiks.

Külmavigastuste ravi sõltub raskusastmest. Esmane ravi on ohvri soojendamine soojas keskkonnas ja kahjustatud piirkonna kaitsmine edasise külma eest. Kergeid külmavigastusi võib ravida järkjärgulise soojendamisega käesoja veega. Raskemate juhtumite puhul on vajalik kiire meditsiiniline abi, mis võib hõlmata valuvaigisteid, antibiootikume ja kudede kahjustuse hindamist. Ennetamine on parim kaitse külmavigastuste vastu, sealhulgas sobiva riietuse kandmine, külma ilmaga lühiajaline viibimine ja organismi pidev jälgimine.