Külmavigastuste

Külmavigastused, tuntud ka kui külmakahjustused, tekivad keha kudede kahjustumisest kokkupuutel külma või külmumistemperatuuriga. Need võivad ulatuda kergest külmetusest, mis mõjutab ainult nahka, kuni tõsiste kahjustusteni, mis võivad põhjustada koekadu.

Külmumine on kõige levinum külmavigastus. See tekib, kui nahk ja selle alla jäävad kuded külmuvad. Märgid ja sümptomid sõltuvad külmumise raskusastmest. Kerge külmumine (esimene aste) põhjustab naha punetust ja kipitust, millele võib järgneda tuimus. Mõõdukas külmumine (teine aste) tekitab villid, millele järgneb naha valgendamine ja kõvenemine. Tõsine külmumine (kolmas ja neljas aste) põhjustab kudede sügavat kahjustust, mille tulemuseks on naha mustaks muutumine ja nekroos (kudede surm).

Hüpotermia on seisund, kus kehatemperatuur langeb ohtlikult madalale. See võib tekkida pikaajalisel kokkupuutel külmaga, isegi kui inimene pole otseselt külmunud. Hüpotermia sümptomid algavad värisemisega, kuid võivad progresseeruda segasuse, uimasuse ja lõpuks teadvuse kaotuse ja surmani.

Külmavigastuste riskifaktoriteks on pikaajaline kokkupuude külma, niiskus, tuul, sobimatud riided, halb vereringe, teatud meditsiinilised seisundid ja teatud ravimid. Äärmuslikult madalad temperatuurid, eriti tuulise ilmaga, suurendavad riski.

Ravi sõltub vigastuse tüübist ja raskusastmest. Kerged külmetused võivad paraneda soojendamisega. Tõsisemate külmavigastuste puhul on vajalik meditsiiniline abi, sealhulgas kuumaveeteraapia, ravimid ja mõnel juhul ka kirurgiline sekkumine. Hüpotermia vajab kiiresti soojendamist ja meditsiinilist jälgimist. Ennetamine on kõige tõhusam viis külmavigastuste vältimiseks, sealhulgas sobiv riietus, piiratud kokkupuude külmaga ja teadlikkus riskidest.