käsikäivitussüsteemid

Käsikäivitussüsteemid, tuntud ka kui manuaalsed käivitussüsteemid, on mootorite käivitamiseks kasutatavad mehhanismid, mis ei sõltu elektrilisest voolust ega akudest. Need süsteemid põhinevad tavaliselt füüsilise jõu rakendamisel, et saavutada vajalik pöörlemiskiirus mootori käivitamiseks. Levinuimad näited käsikäivitussüsteemidest on trossi või kangi abil käivitatavad mootorid, mida sageli leidub väiksemates mootorites nagu muruniidukid, mootorsae või vanemates paadimootorites.

Käsikäivitussüsteemi tööpõhimõte seisneb selles, et kasutaja tõmbab käivitusnööri või liigutab kangi. See tegevus ajab läbi mehhanismi mootori väntvõlli pöörlema. Kui saavutatakse piisav pöörlemiskiirus, süütab mootori süütesüsteem kütuse segu, mis põhjustab mootori käivitumise. Mõned süsteemid kasutavad tagasilöögimehhanismi, mis automaatselt mehhanismi lahti ühendab, kui mootor käivitub, et vältida kahjustusi.

Käsikäivitussüsteemide eelised on nende lihtsus, vastupidavus ja sõltumatus elektrivoolust. Need on sageli odavamad nii tootmises kui ka hoolduses. Puuduseks on see, et need nõuavad kasutajalt füüsilist pingutust, mis võib olla ebamugav või raske teatud inimeste või suuremate mootorite puhul. Samuti võivad need olla tundlikumad keskkonnatingimustele, nagu külm ilm, mis võib käivitamist raskendada. Tänapäeval kasutatakse neid peamiselt väiksemates ja lihtsamates rakendustes.