kuulmushallutsinatsioonid

Kuulmushallutsinatsioonid tähendavad helide tajumist, mida tegelikult väliskeskkond ei paku. Need võivad hõlmata hääli, muusikat või muudl helisid ning võivad ilmneda äkitselt või korduda ajas. Sageli kaasneb nende kogemusega mentaalne stress, ärevus või depressiivsed mõtted ning need võivad olla ajutised või kroonilised.

Esinemissagedus ja kontekstid varieeruvad. Kõige sagedasem on kuulmushallutsinatsioonide esinemine psühhootiliste häirete, näiteks skisofreenia või teiste skisofooltoidsete häirete korral. Samuti võivad need tekkida meeleoluhäirete (raske depressioon, bipolaarsus), aine- või suitsetamisest võõrutuste ja alkoholi mõju, neuroloogiliste haiguste (epilepsia, ajukahjustused), migreeni, vanematel inimestel kuulmislanguse või muudest meditsiinilistest põhjustest.

Tüübid ja sisu võivad erineda. Levinud on sisemised hääled, mis kommenteerivad patsiendi tegevusi või annavad juhiseid; on ka kuuldud hääli, mis räägivad teisi või esindavad muusikat. Hallutsinatsioonid võivad olla selgelt eristatavad välisest helist või mõnevõrra vähem kergesti eristatavad.

Hindamine ja ravi. Diagnoos põhineb põhjalikul kliinilisel intervjuul, füüsilisel läbivaatusel ja vajadusel eellise vaimse tervise ajalooga. Oluline on välistada deliri, ainevahetuslikud või meditsiinilised põhjused ning hinnata ohule viivat riskikäitumist. Ravi sõltub põhjusest: psühhootiliste sümptomite korral võivad aidata antipsühhootilised ravimid ja kognitiv-käitumuslik teraapia (CBT); meeleoluhäirete korral – vastavad antidepressandid või stabilisaatorid; kuulmislanguse korral - kuulmiskvaliteedi parandamine. Mõnel juhul aitab psühhosotsiaalne tugi ja perekondlik lähenemine.

Prognoos on individuaalne; varajane sekkumine parandab sageli tulemust ning mõnel juhul sümptomid taanduvad või vähenevad ravil, teistel võivad need püsida krooniliselt.