klorofluorosüsinikest

Klorofluorosüsinikud on orgaanilised ühendid, mis sisaldavad nii kloori, fluori kui ka süsinikuaatomeid. Neid nimetatakse ka klorofluorosüsinikeks või CFC-deks, kuigi täpsemalt on tegemist haloalkaanidega, mis on süsinik, vesinik, kloor ja fluor. Nende ühendite lihtsaimad vormid on metaanist ja etaanist tuletatud, kus vesinikuaatomid on asendatud fluori ja kloori aatomitega.

Klorofluorosüsinikud on tavaliselt värvitud ja lõhnatud gaasid või vedelikud, mis on väga stabiilsed ja mitte-süttivad. See stabiilsus tegi neist populaarsed mitmesugustes tööstuslikes rakendustes, sealhulgas külmutusagensidena, aerosoolide propellente, puhastusvahendite lahustid ja vahtude puhumisainetena. Nende ainulaadsed omadused, nagu madal toksilisus ja mittereaktiivsus, olid nende laialdase kasutamise peamised põhjused.

Vaatamata nende kasulikkusele on klorofluorosüsinikud teadaolevalt kahjulikud osoonikihi kahandajad. Kui nad jõuavad stratosfääri, lagunevad nad UV-kiirguse toimel, vabastades kloori radikaale, mis katalüüsivad osooni molekulide lagunemist. Selle tagajärjel väheneb osoonikiht, mis kaitseb Maad kahjuliku UV-kiirguse eest. Montreali protokoll, rahvusvaheline leping, mille eesmärk on kõrvaldada osoonikihti kahandavate ainete tootmine ja tarbimine, on oluliselt vähendanud klorofluorosüsinike tootmist ja kasutamist. Paljud neist on asendatud alternatiividega, millel on väiksem keskkonnamõju.