kiudmaterjalidest

Kiudmaterjalidest viitab mõiste materjalide rühmale, mille koostisosad on kiududest moodustunud struktuurid. Need materjalid on tavaliselt kerged, kuid tugevad ning nende omadused sõltuvad kiudude pikkusest, tugevusest, lõimimisviisist ja tihedusest. Kiudmaterjalid hõlmavad nii naturaal- kui sünteetilisi kiude ning neid kasutatakse laialdaselt tekstiili-, tööstus- ja ehitusvaldkondades.

Klassifikatsioon põhineb kiudude päritolul: looduslikud kiud (puuvill, lina, vill, siid, jute, kanep); regeneratsioonikiud (viskoos, lyocell, modal); sünteetilised kiud (polüester, nailon, akrüül, polüpropüleen); ning eraldi mineraal- ja süsinikkiud (klaas-, basalt- ja süsinikkiud).

Tootmine ja vormimine hõlmab kiudude lõimimist lõngadeks või otsetoodetist ning nende töötlemist kootud, mittekootud (nonwoven) või komposiitmaterjalideks. Komposiitides kasutatakse kiudude tugevdusena, andes materjalile suurima tugevuse ja jäikuse. Kiudmaterjalide baasil valmistatakse nii rõivaid, tekstiili- ja sisustustarvikuid kui ka tehniliste ja tööstuslike toodete komposiidikomponente ning isolatsioonisurve.

Omadused ja rakendused: kiudmaterjalide peamised eelised on kõrge tugevus kergekaaluga suhte korral, hea jäikus, ning sageli head termilised ja akustilised omadused. Nad leiavad kasutust rõivastuses ja sisustuses, tööstuslikes ja tehnilistes toodetes ning komposiitmaterjalide alusena, samuti isolatsioonina ja filtritena.

Keskkond ja jätkusuutlikkus: looduslikud kiud on sageli biolagunevad või taaskasutatavad, kuid tootmises on kasutusel märkimisväärne kogus vett ja kemikaale. Sünteetilised kiud võivad tekitada mikroplastikut ning nende tootmine nõuab märkimisväärset energia- ja toorainet. Ringluse ja taaskasutuse arendamine on kiudmaterjalide valdkonnas oluline suund.