kiirgusohutus

Kiirgusohutus on valdkond, mis tegeleb ioniseeriva kiirguse mõju vähendamise ja juhtimisega inimeste ning keskkonna kaitseks. See hõlmab kiirgusallikate ohutuse tagamist ning kiirgusriskide ennetamist kogu elutsükli vältel, alates allikate kasutamise kavandamisest ja töötingimuste kehtestamisest kuni korrektse käitlemise ja kõrvaldamiseni.

Kiirgusohutus rakendub meditsiinis (röntgenpildistamine, diagnostika ja radioteraapia), tööstuses (röntgen- ja radioaktiivsete materjalide kasutamine), teadusuuringutes ning tuumaenergia ja keskkonnakaitse kontekstis. See hõlmab litsentsimise, riskianalüüsi, ohutusplaanide koostamise ja erakorraliste meetmete ettevalmistust.

Peamised põhimõtted on ALARA (kõigi kiirgusannete puhul tuleb püüelda võimalikult madala doosini), rakenduste põhjendatus ning doosipiirangud töötajatele ja elanikkonnale. Rahvusvahelised standardid, mida järgivad ICRP, IAEA ja EU direktsioonid, annavad raamid riiklikule järelevalvele ja koolitusele.

Kontrollimeetmed jagunevad insener- ja administratiivseteks ning isiklikeks kaitsemeetmeteks. Nende hulka kuuluvad kiirgusallikate varjestuse ja asendi kavandamine, tööaja piiramine, ohutusplaanide koostamine ja koolitus, isiklikud dozimetrid ning piirkondlik seire ja regulaarne kontroll. Seadmete hooldus ja kalibreerimine tagavad mõõtmiste täpsuse ja usaldusväärsuse.

Regulatiivne raamistik ühendab riiklikke ja rahvusvahelisi standardeid. ICRP ning IAEA soovitused, samuti EU direktiivid, määravad riikide seadusandluse ning koolitus-, litsentsimis- ja järelevalvemäärused. Riiklikud asutused teostavad litsentside väljastamist, inspekteerimist ja kiirgusalase koolituse korraldamist.

Kiirgusohutus hõlmab nii diagnostilist radioloogiat ja radioteraapiat kui ka tööstuslikku radiograafiat ning uurimistööd ning radioaktiivsete jäätmete haldamist. Oluline on ohutuskultuur, pidev koolitus, dokumentatsioon ning hädaolukorra ettevalmistus ja jäätmete käsitlemine.