kiirgusalase

Kiirgusalane on teadusharu, mis tegeleb kiirguse omaduste, allikate, materjaliga toimuva interaktsiooni, mõõtmise ning kiirgusohutuse ja rakendustega. See hõlmab nii ioniseeriva kui ka mitteioniseeriva kiirguse valdkondi ning ühendab füüsika, keemia, bioloogia ja inseneeria teadmised.

Valdkonna peamised alamvaldkonnad on kiirgusfüüsika, kiirguskeemia ja kiirgusbioloogia, samuti meditsiiniline kiirgus ja radioloogia, tuuma- ja kiirgus-ohutus ning radiatsioonimõõtmine. Kiirgusfüüsika uurib kiirguse interaktsioone ainematerjaliga ja doosimetria meetodeid. Kiirguskeemia tegeleb kiirguse põhjustatud keemiliste muutuste ja radionukliidide tootmisega. Kiirgusbioloogia keskendub kiirguse mõjulevatele bioloogilistele mehhanismidele. Meditsiiniline kiirgus hõlmab radioloogiat, radioteraapiat ja muid tervishoius kasutatavaid kiirgusvaldkondi, samas kui radiatsiooniohutus ja ALARA põhimõtted keskenduvad ohutuse ja riskide vähendamisele. Doosimetria ja kiirgusdetektorid on kriitilised tööriistad kiirguse mõõtmiseks ja ohutuse tagamiseks.

Rakendused hõlmavad meditsiinilist pildistamist ja kiiritusravi, tööstuslikku mittepurustavat testimist, tuumaenergeetikat, radiomonitoringa ja keskkonnakiirguse jälgimist. Rahvusvaheline ja regionaalne reguleerimine tuginneb ICRP-, IAEA- ja Euroopa nõuetele, mille eesmärk on tagada kiirgustegevuste turvalisus ja elanikkonna kaitse.

Ajalugu hõlmab X-kiirte avastamist 1895. aastal ning kiirgusohutuse, dozimetria ja radioloogiliste meetodite arengut sajandi vältel. Hariduses on kiirgusalane tihti integreeritud füüsika, keemia, bioloogia ja inseneriteaduste õppekavades ning pakub erialaseid magistri- ja doktoriõppe suundi. See valdkond jätkub uute materjalide, tehnoloogiate ja õiguskaitsepraktikate arengus.

Seosed: radioloogia, radioprotektsioon, radiobioloogia, dozimetria.