keskkonnareostust

Keskkonnareostus on keskkonda kahjulike ainete lisamine või looduskeskkonna omaduste muutmine nii, et see kahjustab inimese tervist, elustikku või keskkonna teenuseid. Reostus tekib peamiselt inimtegevuse tagajärjel, kuid võib esineda ka looduspõhiste või looduslike protsesside tõttu.

Peamised reostuse vormid on õhureostus, veereostus ja mullareostus; lisanduvad müratase ja valgusreostus. Õhureostuses esinevad peamised näitajad on PM2,5, PM10, NOx, SO2 ja O3. Veereostus hõlmab toitainete liigset sisaldust (nitrid, fosfor), patogeene ning erinevaid kemikaale ja raskemetalle. Mullareostus tuleneb peamiselt raskemetallidest, pestitsiididest ja orgaanilistest ühenditest. Müratase ja valgusreostus on kaasnevad nähtused, mis mõjutavad elutingimusi ning öö- ja päevastruktuuri.

Põhjused ja allikad hõlmavad peamiselt tööstust, energia tootmist, transpoti ja liiklust, põllumajandust (väetised ja pestitsiidid), jäätmete käitust ning õnnetusi ja lekkeid. Keskkonnareostuse riskid on seotud inimeste tervise kahjustumisega (hingamisteede ja südame-veresoonkonna haigused, kopsupõletik jne) ning ökosüsteemide kvaliteedi ja bioloogilise mitmekesisuse langusega, samuti eluks vajalike teenuste, nagu puhas vesi ja viljakas muld, halvenemisega.

Mõõtmine ja hindamine hõlmab õhu, vee ja maapõue seiret ning helide, valguse ja temperatuuri mõju hindamist. Tähtsad näitajad on õhukvaliteedi seire (PM2,5/PM10, NOx, SO2, O3), veeseire (nitraadid, fosfor, BOD, COD, saasteained) ja mullaseire ning heitkoguste inventuurid. Euroopa Liidu ja ülemaailmsete standardite ning riiklike aruandlusmehhanismide rakendamine on reostuse jälgimise aluseks.

Regulatsioon ja lahendused keskenduvad heitkoguste piirnormidele, heite vältimisele ning keskkonnahoidlike tehnoloogiate kasutamisele (BAT), jäätmete parandatud käitlemisele ja ringmajandusele. Eesti tasandil tegeleb reostuse seire ja reguleerimisega Keskkonnaamet ning rakendatakse Euroopa Liidu keskkonnakaitse regulatsioone ning riiklikke keskkonnapoliitikavaldkondi.