Peamised juhtimisstruktuuri tüübid on sirgjooneline (lineaarne) struktuur, funktsionaalne struktuur, maatriksstruktuur, divisioonistruktuur ja võrgustruktuur. Sirgjooneline struktuur annab selge käsuliini ja otsustusõiguse ülemuselt alluvatele. Funktsionaalne struktuur jagab töö funktsioonide järgi, näiteks turundus, tootmine ja finants, mis suurendab erialast tipptaset, kuid võib vähendada ülevaadet kogu organisatsioonist. Maatriksstruktuur ühendab funktsionaalsed ja projekti- või toodete alusel moodustatud üksused, tekitades tihti topeltvastutuse ja suurema koordineerimisvajaduse. Divisjonistruktuur jagab organisatsiooni toote-, geograafia- või kliendirühmade alusel, mis parandab paindlikkust ja kohandamist, kuid võib tekitada dubleerimist ja koordineerimisraskusi. Võrgustruktuur põhineb koostööl ning ühendab sõltumatuid üksuseid keskse võrguga; see suurendab paindlikkust, kuid nõuab tugevat informatsiooni ja standardite jagamist. Lameda struktuur vähendab hierarhiat ja kiirendab otsuste tegemist, kuid nõuab suuremat autonoomiat ja efektiivset koordineerimist kogu organisatsioonis.
Valik sõltub strateegiast, suurusest ja tööstusharust ning kultuurist. Struktuur määrab võimu jaotuse, vastutuse ulatuse ning teabevahetuse kanalid; see mõjutab kiirust, ühtsust ja innovatsiooni. Keskne (tsentraliseeritud) versus decentraliseeritud otsustamine, span of control ning formaliseerimise tase on olulised näitajad. Paljud kaasaegsed ettevõtted eelistavad hübriidseid või lamedaid struktuure, mis parandavad reageerimisvõimet, kuid suurendavad koordineerimiskulusid. Struktuuri sobivus peab olema kooskõlas strateegiaga ja keskkonna nõuetega.
Kokkuvõte: Juhtimisstruktuurid annavad raamid, mille abil organiseeritakse töö, vastutus ja teabevool. Hea struktuur toetab strateegia elluviimist, suurendab efektiivsust ja võimaldab organisatsioonil muutustega kiiresti kohaneda. Struktuuri muutmine on sageli osa reorganiseerimisest, mille eesmärk on parandada koordineerimist, kiirendada otsuseid ja suurendada konkurentsivõimet.